Oh jah, kuidas alustada... või pigem lõpetada?
Ma olen Eestis, kes veel ei tea. Ja juba pikemat aega. Ütlen vaid nii palju, et ma olin haige ja pidin tagasi tulema, kuid ma arvan, et see on hetkel mu elu suurim viga...
Kuid vigadest õpitakse...
Igas halvas on midagi head...
Järgmine kord tean, olen targem...
Enne Saksamaad ma lubasin oma lugejatele, Teile, et räägin oma vahetusaastast nii nagu ka tegelikult on. See tähendab ka negatiivsust. Kuid kas ma tegin nii? Kas ma kirjutasin siia sellest, kui RASKE mul peaaegu pool aastat oli? Kas ma kirjutasin siia sellest, kui üksildasena ma end sageli tundsin? Sellest, et oli tunne, et mind visati üksinda suurde ookeani ja ma pidin sealt kuidagi kaldale ujuma...kirjutasin või? Kirjutasin ma sellest, kui halvasti ma raha planeerisin ja lõpuks oli nii, et istusin üksinda toas ja mõtlesin, mida teha? Kirjutasin ma sellest, et mul oli tunne nagu kõik oleksid minu vastu ja ma ei sobi siia maailma? Kirjutasin ma üldse oma haigusest, mis tõttu ma sageli olin toas kägaras voodis ja nutsin, kuna kõhuvalud olid niivõrd suured? või hoopis sellest, et läksin ma iga päev keldrisse ja istusin seal, kuna mul oli vaja aega, kohta ja privaatsust enda jaoks? Viimane on natuke irooniline: Ma tundsin sageli end üksildasena, kuid mul polnud eriti privaatsust, aega enda jaoks. Mis saab olla hullem, kui see, et mind ümbritsesid paljud inimesed, kuid ma tundsin end üksikuna?
EI. Ei... ma ei kirjutanud sellest, kuna ma teadsin, et mõned inimesed loevad mu blogi ja need mõned võivad olla just need, kelle peas mõlguvad ka mõtted ümber vahetusaasta. Ja kuna mina olen mina, siis ma ei taha jätta vahetusaastast vale muljet neile, kes tahaksid seda samuti proovida. Ma tahaksin just neid tagant tõugata, et GO! DO IT! Kuna ma tean nii paljusid vahetusõpilasi, kelle elu ja olud olid paremad kui mul ja miks ka kellelgi teisel ei võiks nii minna? See olin siiski mina ja minu vahetusaasta. Iga noor kujundab oma vahetusaasta ise.
Lõppude lõpuks ma ju kahetsen oma tegu. Allaandmist. Kuid nagu ikka öeldakse, siis inimene õpib väärtustama midagi või kedagi alles siis, kui ta on selle kaotanud.
Ma tahan tuua välja kolm väga tähtsat väärtust, mida ma sain vahetusaastalt.
SÕBRAD JA RASKUS NENDE LEIDMISEL
- Ma olin võõral maal ja ma pidin mitmel korral alustama nullist sõprade otsimisega. Ma poleks mitte ealeski arvanud, et see on NII raske!!! Ma arvasin, et mul on midagi viga, sest keegi ei tulnud minuga rääkima. Vaadati mind nagu tulnukat. Räägiti minu selja taga. (ma ei teadnud kas head või halba, sest ma ainult sain aru, et jutt käis minust). Ma mõistsin, et tegelikult on nii raske sulanduda kuhugi gruppi sisse. Kuid ajamöödudes jõudis mulle kohale fakt, et kui mina ISE EI TEE midagi, kui mina ISE EI LÄHE juurde, siis midagi ka ei muutu.
Ma alustasin juttu. Huvitusin inimestest rohkem, kui mu Eesti sõpradest. Ja tuleb märkida, et ma tean Saksa sõpradest rohkem, kui paljudest Eesti sõpradest. Ma tean nende huvisid, mis neile meeldib, mis neile ei meeldi. Nende lemmiktoit, lemmikloom. Mis muusika neile meeldib, millega nad vabal ajal tegelevad. Kui ma peaks vastama nendele küsimustele selle põhjal, mida ma oma Eesti sõpradest tean, siis pooled küsimused jääksid vastuseta.
Ma õppisin kuulama ja tähele panema, mida inimesed mulle räägivad. Ma õppisin armastama selliseid inimesi, kellega mul eestis oli alati block vahel.
KES OLEN MINA?
- ma avastasin endas külgi, mille olemasolust, mul varem aimugi polnud. Ma õppisin ennast armastama. Õppisin enda üle uhke olema, kuna kokkuvõttes tegin ma ju nii suure töö ära!
Olles Saksamaal, võõraste keskel, oli mul ainult mina ise. Pärast pikka rasket päeva, maha istudes oli piltlikult öeldes minu 'teine mina' mu vastas, naeratamas ja ütlemas: Nonoh, mis mased. Ära ole selline möku.
Kahjuks ma polnud piisavalt tugev, et tulin varem tagasi, kuid ka see oli omajagu julgustükk, kuna nüüd, mil olen tagasi, tean, et enam ma kunagi ei anna alla! Ja nüüd olen ma tugevam kui kunagi varem.
UNISTUSED LÄHEVADKI TÄIDE!
- Ausalt öeldes arvasin, et kui ma Saksamaalt tagasi tulen, siis olen mõneks ajaks oma seiklemispisiku ära kaotanud, kuid tuleb välja, et asi on palju pöörasem. Nüüd ei suuda keegi ega miski mind peatada. Ma tunnen, et saan kõigega hakkama, kui tahan! Ma haaran igast võimalusest kinni, mis elul mulle pakkuda on ja ma otsin ise ka uusi võimalusi ja seiklusi, millest kinni haarata. Saksamaa muutis mu elu niivõrd palju, et ma ei kujuta oma elu enam sellisena ette nagu see oli aasta tagasi. KÕIK ON TEIST MOODI! KÕIK ON PÖÖRANE! VINGELT PÖÖRANE!
Need on kolm väärtust, mis mulle vahetusaasta andis. Neid on võimalik palju pikemalt ja laiemalt lahti kirjutada, kuid ma lasen teie enda kujutlusvõimel lennata. Kuid tegelikult võtaksin ma need väärtused kokku ühe üldise väärtusega:
TÄNU VAHETUSAASTALE TUNNEN MA, ET MA ELAN. ET MA POLE LIHTSALT INIMENE HALLIS MASSIS, VAID ET MA KA REAALSELT ELAN. ET MA OLEN ÕNNELIK. VÄGA VÄGA ÕNNELIK INIMENE, KELLE PEA ON TÄIS UUSI UNISTUSI, MIDA TÄIDE VIIA, SEST NÜÜD MA TEAN, ET MA SAAN KÕIGEGA HAKKAMA! SINA SAAD KA! LIHTSALT USU ENDASSE! USU USU USU!
Ma olen Eestis, kes veel ei tea. Ja juba pikemat aega. Ütlen vaid nii palju, et ma olin haige ja pidin tagasi tulema, kuid ma arvan, et see on hetkel mu elu suurim viga...
Kuid vigadest õpitakse...
Igas halvas on midagi head...
Järgmine kord tean, olen targem...
Enne Saksamaad ma lubasin oma lugejatele, Teile, et räägin oma vahetusaastast nii nagu ka tegelikult on. See tähendab ka negatiivsust. Kuid kas ma tegin nii? Kas ma kirjutasin siia sellest, kui RASKE mul peaaegu pool aastat oli? Kas ma kirjutasin siia sellest, kui üksildasena ma end sageli tundsin? Sellest, et oli tunne, et mind visati üksinda suurde ookeani ja ma pidin sealt kuidagi kaldale ujuma...kirjutasin või? Kirjutasin ma sellest, kui halvasti ma raha planeerisin ja lõpuks oli nii, et istusin üksinda toas ja mõtlesin, mida teha? Kirjutasin ma sellest, et mul oli tunne nagu kõik oleksid minu vastu ja ma ei sobi siia maailma? Kirjutasin ma üldse oma haigusest, mis tõttu ma sageli olin toas kägaras voodis ja nutsin, kuna kõhuvalud olid niivõrd suured? või hoopis sellest, et läksin ma iga päev keldrisse ja istusin seal, kuna mul oli vaja aega, kohta ja privaatsust enda jaoks? Viimane on natuke irooniline: Ma tundsin sageli end üksildasena, kuid mul polnud eriti privaatsust, aega enda jaoks. Mis saab olla hullem, kui see, et mind ümbritsesid paljud inimesed, kuid ma tundsin end üksikuna?
EI. Ei... ma ei kirjutanud sellest, kuna ma teadsin, et mõned inimesed loevad mu blogi ja need mõned võivad olla just need, kelle peas mõlguvad ka mõtted ümber vahetusaasta. Ja kuna mina olen mina, siis ma ei taha jätta vahetusaastast vale muljet neile, kes tahaksid seda samuti proovida. Ma tahaksin just neid tagant tõugata, et GO! DO IT! Kuna ma tean nii paljusid vahetusõpilasi, kelle elu ja olud olid paremad kui mul ja miks ka kellelgi teisel ei võiks nii minna? See olin siiski mina ja minu vahetusaasta. Iga noor kujundab oma vahetusaasta ise.
Lõppude lõpuks ma ju kahetsen oma tegu. Allaandmist. Kuid nagu ikka öeldakse, siis inimene õpib väärtustama midagi või kedagi alles siis, kui ta on selle kaotanud.
Ma tahan tuua välja kolm väga tähtsat väärtust, mida ma sain vahetusaastalt.
SÕBRAD JA RASKUS NENDE LEIDMISEL
- Ma olin võõral maal ja ma pidin mitmel korral alustama nullist sõprade otsimisega. Ma poleks mitte ealeski arvanud, et see on NII raske!!! Ma arvasin, et mul on midagi viga, sest keegi ei tulnud minuga rääkima. Vaadati mind nagu tulnukat. Räägiti minu selja taga. (ma ei teadnud kas head või halba, sest ma ainult sain aru, et jutt käis minust). Ma mõistsin, et tegelikult on nii raske sulanduda kuhugi gruppi sisse. Kuid ajamöödudes jõudis mulle kohale fakt, et kui mina ISE EI TEE midagi, kui mina ISE EI LÄHE juurde, siis midagi ka ei muutu.
Ma alustasin juttu. Huvitusin inimestest rohkem, kui mu Eesti sõpradest. Ja tuleb märkida, et ma tean Saksa sõpradest rohkem, kui paljudest Eesti sõpradest. Ma tean nende huvisid, mis neile meeldib, mis neile ei meeldi. Nende lemmiktoit, lemmikloom. Mis muusika neile meeldib, millega nad vabal ajal tegelevad. Kui ma peaks vastama nendele küsimustele selle põhjal, mida ma oma Eesti sõpradest tean, siis pooled küsimused jääksid vastuseta.
Ma õppisin kuulama ja tähele panema, mida inimesed mulle räägivad. Ma õppisin armastama selliseid inimesi, kellega mul eestis oli alati block vahel.
KES OLEN MINA?
- ma avastasin endas külgi, mille olemasolust, mul varem aimugi polnud. Ma õppisin ennast armastama. Õppisin enda üle uhke olema, kuna kokkuvõttes tegin ma ju nii suure töö ära!
Olles Saksamaal, võõraste keskel, oli mul ainult mina ise. Pärast pikka rasket päeva, maha istudes oli piltlikult öeldes minu 'teine mina' mu vastas, naeratamas ja ütlemas: Nonoh, mis mased. Ära ole selline möku.
Kahjuks ma polnud piisavalt tugev, et tulin varem tagasi, kuid ka see oli omajagu julgustükk, kuna nüüd, mil olen tagasi, tean, et enam ma kunagi ei anna alla! Ja nüüd olen ma tugevam kui kunagi varem.
UNISTUSED LÄHEVADKI TÄIDE!
- Ausalt öeldes arvasin, et kui ma Saksamaalt tagasi tulen, siis olen mõneks ajaks oma seiklemispisiku ära kaotanud, kuid tuleb välja, et asi on palju pöörasem. Nüüd ei suuda keegi ega miski mind peatada. Ma tunnen, et saan kõigega hakkama, kui tahan! Ma haaran igast võimalusest kinni, mis elul mulle pakkuda on ja ma otsin ise ka uusi võimalusi ja seiklusi, millest kinni haarata. Saksamaa muutis mu elu niivõrd palju, et ma ei kujuta oma elu enam sellisena ette nagu see oli aasta tagasi. KÕIK ON TEIST MOODI! KÕIK ON PÖÖRANE! VINGELT PÖÖRANE!
Need on kolm väärtust, mis mulle vahetusaasta andis. Neid on võimalik palju pikemalt ja laiemalt lahti kirjutada, kuid ma lasen teie enda kujutlusvõimel lennata. Kuid tegelikult võtaksin ma need väärtused kokku ühe üldise väärtusega:
TÄNU VAHETUSAASTALE TUNNEN MA, ET MA ELAN. ET MA POLE LIHTSALT INIMENE HALLIS MASSIS, VAID ET MA KA REAALSELT ELAN. ET MA OLEN ÕNNELIK. VÄGA VÄGA ÕNNELIK INIMENE, KELLE PEA ON TÄIS UUSI UNISTUSI, MIDA TÄIDE VIIA, SEST NÜÜD MA TEAN, ET MA SAAN KÕIGEGA HAKKAMA! SINA SAAD KA! LIHTSALT USU ENDASSE! USU USU USU!
0 kommentaari:
Postita kommentaar
Kurda...:)