PS!

Küsige mult kommentaaridest ükskõik mida ja ma vastan hiljem. Võib esitada ka lambiseid küsimusi. :)
või küsige mu askist näiteks: http://ask.fm/Eestitydosaksas

Every bad thing is good for something

22. aprill 2015

Oh jah, kuidas alustada... või pigem lõpetada?

Ma olen Eestis, kes veel ei tea. Ja juba pikemat aega. Ütlen vaid nii palju, et ma olin haige ja pidin tagasi tulema, kuid ma arvan, et see on hetkel mu elu suurim viga...

Kuid vigadest õpitakse...

Igas halvas on midagi head...

Järgmine kord tean, olen targem...



Enne Saksamaad ma lubasin oma lugejatele, Teile, et räägin oma vahetusaastast nii nagu ka tegelikult on. See tähendab ka negatiivsust. Kuid kas ma tegin nii? Kas ma kirjutasin siia sellest, kui RASKE mul peaaegu pool aastat oli? Kas ma kirjutasin siia sellest, kui üksildasena ma end sageli tundsin? Sellest, et oli tunne, et mind visati üksinda suurde ookeani ja ma pidin sealt kuidagi kaldale ujuma...kirjutasin või? Kirjutasin ma sellest, kui halvasti ma raha planeerisin ja lõpuks oli nii, et istusin üksinda toas ja mõtlesin, mida teha? Kirjutasin ma sellest, et mul oli tunne nagu kõik oleksid minu vastu ja ma ei sobi siia maailma? Kirjutasin ma üldse oma haigusest, mis tõttu ma sageli olin toas kägaras voodis ja nutsin, kuna kõhuvalud olid niivõrd suured? või hoopis sellest, et läksin ma iga päev keldrisse ja istusin seal, kuna mul oli vaja aega, kohta ja privaatsust enda jaoks? Viimane on natuke irooniline: Ma tundsin sageli end üksildasena, kuid mul polnud eriti privaatsust, aega enda jaoks. Mis saab olla hullem, kui see, et mind ümbritsesid paljud inimesed, kuid ma tundsin end üksikuna?

EI. Ei... ma ei kirjutanud sellest, kuna ma teadsin, et mõned inimesed loevad mu blogi ja need mõned võivad olla just need, kelle peas mõlguvad ka mõtted ümber vahetusaasta. Ja kuna mina olen mina, siis ma ei taha jätta vahetusaastast vale muljet neile, kes tahaksid seda samuti proovida. Ma tahaksin just neid tagant tõugata, et GO! DO IT! Kuna ma tean nii paljusid vahetusõpilasi, kelle elu ja olud olid paremad kui mul ja miks ka kellelgi teisel ei võiks nii minna?  See olin siiski mina ja minu vahetusaasta. Iga noor kujundab oma vahetusaasta ise.

Lõppude lõpuks ma ju kahetsen oma tegu. Allaandmist. Kuid nagu ikka öeldakse, siis inimene õpib väärtustama midagi või kedagi alles siis, kui ta on selle kaotanud.

Ma tahan tuua välja kolm väga tähtsat väärtust, mida ma sain vahetusaastalt.

SÕBRAD JA RASKUS NENDE LEIDMISEL

- Ma olin võõral maal ja ma pidin mitmel korral alustama nullist sõprade otsimisega. Ma poleks mitte ealeski arvanud, et see on NII raske!!! Ma arvasin, et mul on midagi viga, sest keegi ei tulnud minuga rääkima. Vaadati mind nagu tulnukat. Räägiti minu selja taga. (ma ei teadnud kas head või halba, sest ma ainult sain aru, et jutt käis minust). Ma mõistsin, et tegelikult on nii raske sulanduda kuhugi gruppi sisse. Kuid ajamöödudes jõudis mulle kohale fakt, et kui mina ISE EI TEE midagi, kui mina ISE EI LÄHE juurde, siis midagi ka ei muutu.
Ma alustasin juttu. Huvitusin inimestest rohkem, kui mu Eesti sõpradest. Ja tuleb märkida, et ma tean Saksa sõpradest rohkem, kui paljudest Eesti sõpradest. Ma tean nende huvisid, mis neile meeldib, mis neile ei meeldi. Nende lemmiktoit, lemmikloom. Mis muusika neile meeldib, millega nad vabal ajal tegelevad. Kui ma peaks vastama nendele küsimustele selle põhjal, mida ma oma Eesti sõpradest tean, siis pooled küsimused jääksid vastuseta.
Ma õppisin kuulama ja tähele panema, mida inimesed mulle räägivad. Ma õppisin armastama selliseid inimesi, kellega mul eestis oli alati block vahel.


KES OLEN MINA?

- ma avastasin endas külgi, mille olemasolust, mul varem aimugi polnud. Ma õppisin ennast armastama. Õppisin enda üle uhke olema, kuna kokkuvõttes tegin ma ju nii suure töö ära!
Olles Saksamaal, võõraste keskel, oli mul ainult mina ise. Pärast pikka rasket päeva, maha istudes oli piltlikult öeldes minu 'teine mina' mu vastas, naeratamas ja ütlemas: Nonoh, mis mased. Ära ole selline möku.

Kahjuks ma polnud piisavalt tugev, et tulin varem tagasi, kuid ka see oli omajagu julgustükk, kuna nüüd, mil olen tagasi, tean, et enam ma kunagi ei anna alla! Ja nüüd olen ma tugevam kui kunagi varem.


UNISTUSED LÄHEVADKI TÄIDE!

- Ausalt öeldes arvasin, et kui ma Saksamaalt tagasi tulen, siis olen mõneks ajaks oma seiklemispisiku ära kaotanud, kuid tuleb välja, et asi on palju pöörasem. Nüüd ei suuda keegi ega miski mind peatada. Ma tunnen, et saan kõigega hakkama, kui tahan! Ma haaran igast võimalusest kinni, mis elul mulle pakkuda on ja ma otsin ise ka uusi võimalusi ja seiklusi, millest kinni haarata. Saksamaa muutis mu elu niivõrd palju, et ma ei kujuta oma elu enam sellisena ette nagu see oli aasta tagasi. KÕIK ON TEIST MOODI! KÕIK ON PÖÖRANE! VINGELT PÖÖRANE!


Need on kolm väärtust, mis mulle vahetusaasta andis. Neid on võimalik palju pikemalt ja laiemalt lahti kirjutada, kuid ma lasen teie enda kujutlusvõimel lennata. Kuid tegelikult võtaksin ma need väärtused kokku ühe üldise väärtusega:

TÄNU VAHETUSAASTALE TUNNEN MA, ET MA ELAN. ET MA POLE LIHTSALT INIMENE HALLIS MASSIS, VAID ET MA KA REAALSELT ELAN. ET MA OLEN ÕNNELIK. VÄGA VÄGA ÕNNELIK INIMENE, KELLE PEA ON TÄIS UUSI UNISTUSI, MIDA TÄIDE VIIA, SEST NÜÜD MA TEAN, ET MA SAAN KÕIGEGA HAKKAMA! SINA SAAD KA! LIHTSALT USU ENDASSE! USU USU USU!





Nobody said its gonna be easy. They said that it's gonna be worth it.

19. jaanuar 2015

Oh well... nüüd tuli küll suur paus sisse ja ma lubasin video teha ja ma hakkasingi kohe, sattusin sellest nii ekstaasi, et muutsin oma vana youtube kasutajat ja kujundust veits ja noh muud jama, aga ma arvestasin natuke parema kaameraga, sellega natuke raskem juhtum, kuid siiski tegin end korda, tegin videod... vaatasin videosid ja mõistsin, et ilmselgelt pean midagi välja lõikama, kõik oleks okei, kui see "midagi" ei hõlmaks 90% videodest. Ma ajan seal nii palju iba,  et häbi oleks üles laadida. Ma kavatsen uued teha, aga hetkel jõulud äsja möödunud, uus aasta, vaheaeg.. Nii kiire aeg. Vabandused, vabandused, aga muud põhjendust mul teile tuua pole.


Nii kaua pole kirjutanud ning seetõttu on raske kõike meenutada niiet kirjutan välja suurimad.
Novembris hakkas mu salsa "algajate tantsutrenn" iga pühapäev. Praeguseks on see juba läbi. Lõppes 21 detsember. See oli suhteliselt kerge minu jaoks. Ei tahaks end liiga uhkeks teha, aga tuleb tunnistada, et ma olin natuke parem teistest. Mõni mees kohe üldse liigutada end ei suutnud, aga eks mulgi oli paar kuud tagasi esimene kord ning oh kes seda veel meenutada tahab. Mina mitte.

Detsember- Jõulukuu, aasta viimane kuu, viimased juhtumid aastast 2014.
Perega pole suuri tülisid enam olnud. Hakkan nendega juba harjuma. Tuttavaid ja sõpru hakkab tekkima. Vahetusaasta hakkab juba oma ilmet näitama.

 Kooliga on nii, et ma hakkan juba biiti tajuma. Kui Eestis olid loovained mu tugevaimad küljed, mis aiatasid mul veel hõljuda ja mitte ära uppuda, siis siin kui ma midagi ka tajun, siis see on minu lemmik  matemaatika ja imeline keemia. Füüsikaga on nii, et ma nagu tean ja nagu ei tea kah. Tean, kuna olen seda läbi teinud juba, ei tea, kuna füüsikat ma ei mõista üheski keeles. See on täielik null minujaoks, aga see on siiski parem kui Saksa keele tunnid.
Saksa keele tundides ma ei tee suht midagi, kuna see põhineb kirjandusel ja see on raske ka sakslastele endale. Ma saan Hispaania keele tunnis rohkem aru, mis toimub, kui saksa keele tunnis.

Veidrad/huvitavad traditsioonid Baierimaal.

Kui eestlased ootavad pikisilmi enne jõule advendikalendrit, siis minu hostemal on 24 päkapiku mütsi üksteisega ühendatud (hästi pisikesed), kust iga päev sai midagi maitsvat välja võtta. 5 detsember (kui ma ei eksi :D) on pühak Nicolaus'use päev. Sel ööl tuleb panna suss õue v akna taha vms ja siis saad kingitusi. Ma sain suure shokolaadist jõuluvana, kõrvarõngad ja mingi tikkimisasja, kuhu saad tikkida väikese südame ning ema tehtud riidest süda ka. nummi. 
Aga 5-6 detsember ei lõpe ainult kingitustega, vaid siin Baieris on väga veider traditsioon. Nüüd tulevad mängu sellised koletised nagu 'Krampused'. Ja teatud kohtades toimub Krampellauf (Krampused jooksevad ringi).

Mis seal toimub siis?
Krampused. Jooksevad ringi oma õudsates (ja ma veel ilustan seda) maskides ja loomakarvastest, nahast kostüümidest, mis haisevad, ning peksavad lehmapiitsaga inimesi. <- jap, nii see ongi.
Alguses, kui mulle hakati Krampellaufist rääkima, siis ma naersin välja, kuna ma ei suutnud uskuda, et sellise vägivallaga traditsioone eksisteerib siin v üldse kuskil. Kõik ütlesid, kuidas nad kardavad neid. Mina, vahetusõpilane, ei saa ju midagi proovimata jätta. Läksin ka siis õhtul sõpradega linna ja kui ma neid Krampuseid nägin, siis oleksin äärepealt püksi teinud. Lisaks hirmuäratavalt suurtele õudsatele maskidele, mis on kolm korda suuremad kui mu pea, teevad nad mingite kõlinatega hullult häält. Kargavad, jooksevad, peksavad. Ja kui sa näitad, et kardad, siis sul kohe kindlasti pole pääsu. Seega jah, mul polnud pääsu. Kergem osa sellest on see, et nad teevad su näo musta süsiga kokku. Aga peksmine on valus. Muidugi seal on omad reeglid ka. Kui inimene lonkab v on vigastatud, siis ei tohi lüüa. Samuti, kui käes on väike laps ja üldse lapsi kah ei tohi lüüa. Kui käes on klaas joogiga, siis tavaliselt ka ei tohi lüüa.(mina sain ikkagi, jook lendas kõik laiali:D). See kõik toimub 8-10 paiku õhtul, seega suht pime ka, see toimub tavaliselt jõuluturu platsidel. Kuna ma nii röögatasin, kui nad mööda jooksid, siis ma krabasin suvalistelt käevarrest automaatselt, siis vabandasin, kuid samas sain uusi sõpru nii, kuna kõik üritasid mind maha rahustada.

 Õnneks, mul sõpru pole palju võinoh pole palju neid, kes mind tunnevad, seega nii hullult peksa ma ei saanud nagu need, keda tunti, nendel olid hiljem ka verised laigud kintsudel. Mõni tuligi reaalselt suusariietes sinna. Kõikide rahustuseks võin öelda, et läbi aastate on mõned inimesed erineval moel ka surma saanud. Ühel torgati selle maski sarvedega silm välja (okei, see ei surnud). Need maskid on mitumitu kilo rasked, seega kui mõni loll hüppab tagant koletisele selga ja haarab peast, siis mõni nn koletis on ära surnud, kuna kael murdus. Mõndade kostüümid on heinast vms, neid on vahel põlema pandud. Noh ja üldse palju toredaid lugusid on sellest traditsioonist. :)

Teine, naljakas, traditsioon, millest kuulsin mõned päevad tagasi on nn talve äraajajad. Mingi meestegrupp seisab reas, üksteise taga, teevad mingit rütmi, keset põldu, kõrval on suur helendav täht ning jah,, nii palju ma sellest tean. Ma ei tea, mis selle mõte on, aga jah, tundub, et neil huvitav seal seista ja teha ühte sama asja.Varsti on meistrivöistlused. Ma räägin päriselt. Baierimaa, mis ma ikka öelda oskan.

Ma olen olnud siin vahetusaastal rohkem haige, kui vist terve oma elu jooksul.  Viimasel koolinädalal olin mõnusalt haige, üks päev ei läinud kooli, aga selleest pidin minema arstile siis. Hostisa rahulduseks sõitsingi temaga ühe toreda india arsti juurde, kelle inglise keel oli hea. Ta ütles: Ma võin sulle rohte välja kirjutada ju, aga sa ju tead, et need eriti ei aita. see on tavaline külmetus ja läheb üle. Ma ütlesin: Jah ma tean, tulin isa rahustuseks siia. *ta naeris ja noogutas arusaadavalt* ütles: Aga tahad siis et kirjutan miskit välja? Ma: Kirjutage mulle see nohurohi ainult.  Nii ka juhtuski, isa oli rahul ja mina kooli ei pidanud tõbisena minema ja see on väga hea,sest järgmine päev kooli minnes olin rohkemgi haige ja need tunnid olid suht piinarikkad seal.

Mulle pole kunagi kokkamine meeldinud. Väiksena ütlesin kogu aeg emale, et tulevikus saan ma rikkaks ja siis palkan teenija omale. Nojah, ma pole veel rikas, aga olen perekonnas, kus hostema lausa paneb mind kokkama ja noh ära ma pole surnud. Saan täitsa hakkama. Tegin maitsvaid küpsised, mis kõigile meeldisid, ning shokolaadikooki ning ühte maitsvat toitu kartuliga ja muud head paremat. Ma arvan, et kui eestisse tulen, siis terve suve teen emale ise süüa, et näidata maitsvaid toite, mida mu hostema on valmistanud. Issand kui hea kokk ta on.

Olles välismaal, kus saan igakuu kindla summa ning kus ma töötada ei saa, siis tuleb rahaga ettevaatlik olla. Jõulud olid tulekul, mõned sünnipäevad ka, oli vaja kingitusi teha. Nii palju raha ka pole, seega Pinterest lahti ja otsima kingiideid. Tippisin sisse DIY (do it yourself. Isetehtud) ja hakkasingi kingitusi tegema. Tegelt mul olid suured plaanid, et tahtsin eestlastele ka kinke teha, aga pärast seda, kui emale 5 kg pakki saatsin ja maksin juba pakki saatmise eest 19 euri, siis mõtlesin, et ah, küll eestlased mõistavad. Nad peavad mõistma. Ega ma siinsetelegi väga paljudele ei teinud. Tegin Nicholasele, või tegelt talle ma viimasel hetkel tellisin internetist kaks kaelaketti, kus otsas on pusletükk, mida saab omavahel ühendada. Noh sõpradeteema vms. Kinkisin talle ühe ja ühe jätsin endale. Tüüp oli üliekstaasis. Kohati isegi liiga. :D
Mõndadele klassiõdedele tegin isetehtud magusaid suupisteid, neile kõigile meeldis. Magus meeldib siin kõikidele. Sabrina kingitusega nägin ma peaaegu kõige rohkem vaeva. Võtsin klaaspurgi ja hakkasin lõikama välja värvilisi paberitükke ja kirjutasin häid mõtteid, komplimendid sinna ja panin purki. Umbes taoline, mille Triinu mulle sünnipäevaks tegi. Mulle meeldis ja ma ei kahetse, kuna Sabrinale meeldis ka. Kaunistasin purgi ära igasuguste sätendustega ja kõik oli otsast lõpuni enda tehtud. Tuli hiljem uuesti ja kallistas mind, et nii lahe. (tal oli sünnipäev tegelt). Tegelt mul oli mitu teist isetehtud kingitust, millega hullult vaeva nägin, aga lõpuks läksid nad metsa ja käega ma lõingi. Nojah. Aga Teine lahe kingitus, millega ma lõpuni läksin oli kingitus hostisale ja -emale.  Joonistasin pildi kahest luigest järvel, päikeseloojangu tõttu olid nad musta värvi ja siis ümber joonistuse kleepisin valged paberid, kuhu peale olid kirjutatud mõnelt pereliikmelt, healt sõbralt/sõbrannalt iseloomustus neist. Kui kingituste jagamine käis, siis minu oma oli kõige viimane ja kõige suurem. Nad said muidugi aru, et tegu pildiga (ma pole just kõige hiilgavam pakkimises)kuid nad ealeski ei aimanud, et ma pommitan nende lähedasi, et nad kirjutaksid iseloomustusi. Nad olid väga meelitatud ja õnnelikud. Huhh, päev oli korras.

Rudolf-Gustav Hanni (endine  VÕP, kes oli Saksamaal eelmine aasta) otsustas külastada oma hostpere jõulud-Uusaasta aegul. Sain ka temaga kokku. Ööbisin tema hostvanemate pool ja tema kaks korda ka minu pool. Ta käis minu ja mu hostperega esimest korda mägisuusatamas. See oli naljakas. Ma läksin mõttega, et ou, mul medalid suusatamises ja värki, et mis see mägisuusatamine raskem olla saab. Esimene kord läks täitsa hästi, arvestades millise künka peal sõitsin, kuid kui Rudolfi ja perega suurele liftidega mäele läksime siis sain seda paksu lund ikka korduvalt ja korduvalt maitsta. Lõppus ma vist suusatasin ilma suuskadeta rohkemgi, arvestades sellega et nad oskasid mul kukkudes alati jalast ära tulla ja lebasid 5m kaugusel minust. Aga vinge kogemus siiski ja kindlasti lähme uuesti.
Käisime Rudolfiga ka ühel 'koolipeol' tema linnas, tutvusin ta muhedate klassivendadega. No üldiselt oli täitsa tore.

Kui teid huvitab, kuidas mu saksa keel on, siis... eee... hmmm... noh.... alati võiks ju paremini?:D 50:50 on see seis. Saab aru ja oskab ka rääkida 50%liselt. Kui keegi midagi saksa keeles ütleb ja ma ei saa aru, siis palun korrata ja siis nad kordavad seda ekstra aeglases versioonis, kuid siis palun seletada, aga saksa keeles. Minuga on nii, et ma saan pikematest küsimustest ja seletustest paremini aru, kui lühikestest lausetest. Rääkimisega on nii,  et ma arvan, et ma oskan ikka päris hästi rääkida, aga mu enesekindlus pole nii suur, sest oma ühe hea sõbrannaga (Roxanne, pärit muidu Iraanist, elanud siin pool aastat pluss miinus paar kuud, saksa keelt oskab, aga mitte nagu sakslased) ma suudan rääkida vabalt saksa keeles. Temaga ma lausa pean rääkima saksa keeles, kuna ta inglise keel halvem, kui mu saksa keel ja imelik on see, et ma suudan talle kõigest rääkida ja ma saan ka kõigest aru ning see ei ole nii, et ta ütleb midagi, siis pikk paus, siis tund aega proovime mõistatada, mis see tähendab.. ei! Me räägime nagu tavalised inimesed, temaga olles mul lausa tuleb see jutt. Käisin üks nädalavahetus temaga väljas kaks päeva ja see oli parem praktika, kui 2 kuud, mil Saksamaal olin. Praegu kiired ajad, pole jõudnud temaga välja, aga kindlasti lähme uuesti, kuna ma pakun, et ainult temaga saangi selle saksa keele kiiremini selgeks. Muidugi saab meil palju nalja ka, vahel kui miski arusaamatuks jääb, siis me naerame ja räägime läbisegi, üritame seletada.

Temaga väljas olles üks õhtu nägin ma esimest korda elus langevat tähte. Jah, justnimelt, esimest korda. Ma jäin pimedas, keset kõnniteed seisma ja vaatasin taevast nagu kuutõbine. Tüüp hakkas pärima, et mida ma teen, miks seisan, mis toimub. Ma mingi minut aega ei öelnud midagi ja siis ütlesin: MA VIST NÄGIN LANGEVAT TÄHTE!! ja siis hakkasin ma trallima rõõmust.

Kooli viimasel päeval paistis päike ja oli tavalisest soojem. Tunde ei olnudki, kui kooli jõudsin, esimene tund oli vaba ja pärast seda läksime jõusaali ja vaatasime õpetajate-õpilaste vahelist võrkpalliturniiri. Pidime kella 12-ni seal passima. Õpilased võitsid NAPILT! No need õpetajad mängivad ikka väga hästi. Naljakas oli jälgida kuidas kaks vanemat meesõpetajat (Saksa keele ja Religiooni- mõlemad ka mul) üksteise kallal kogu aeg nokkisid, kui keegi neist mingi vea tegi. Nagu kaks last. )

Lõpuks olen jõudnud Uue aasta vastuvõtmise juurde. Meil oli juba kuu aega tagasi planeeritud perega, et lähme suurele salsapeole. Piletid pidi vara ära ostma. Toimus see Salzburgis (Austrias) ühe mäe otsas, kus asus ka loss. Läksin sisse sinna kluppi vms ja küsiti nime (nagu filmides) ja öeldi, jah Te olete listis. Pandi neoon käepael. Seal oli rootsilaud, kus ma kahjuks eriti midagi ei saanud süüa, kuna kõik olid vürtsikad mexico toidud. Sai palju tantsitud ning kui kell hakkas 12 tiksuma, siis läksime ülesse terassile, kõigile jagati shampust ning kui oli 10 sekundit enne 12st, siis loeti kõik koos erinevates keeltes sekundeid. (Mu telefonikell on nii täpne, täpselt lõi 12 ja siis hakkasid ilutulestikud) Kõik karjusid ja soovisid head uut aastat, ka võõrad omavahel. Joodi shampanjaklaas tühjaks ja liiguti tagasi ruumi ja tantsiti kella 3-ni. Oh mu jalad, vaesed jalad,

Järgmine päev otsustasin teha filmiõhtu. Mu perel on pikendatud versioonid plaatidel Sõrmuste isandast. Kokku oli 6 plaati. Alustasin hommikul, lõpetasin kell 1 öösel. Ma olen seda filmi näinud, aga see oli nii ammu, nagu ka Harry Potter, mille viimaseid osi ma vist polegi näinud, niiet mingi aeg teen filmiõhtu Harry potteriga. Saab lõbus olema.


3 jaanuaril tund aega enne peo algust küsis hostema minult, et kuule, tantsima tahad minna. Salsat. Tants, millele ma kunagi Ei ei ütle, kuid aega nappis, arvestades sellega, et mul vaja miinimum 2 tundi, et käia pesus, kuivatada juukseid, meikida, riidesse panna. Kuidagi 40 minutiga sain valmis ja siis sõitsimegi Traunsteini. Me oleme alati Austrias tantsinud salsat, kuid nüüd sinna saabudes ja esimese tantsu lõpetades mõistsin, et nad tantsivad teist stiili. Mina läksin kohe paanikasse, et ma ei oska juuu. Niiet õhtu alguses oli mul üsna halb tuju, kuna ma ei suutnud eriti järgneda tantsuliiderile(mehele). Mu hostema ütles isegi, et vaadaku ma ringi, äkki leian mingi discokuulutuse netist vms. Et kui asi tunni aja jooksul ei parane, siis lähme kuhugi kluppi. Aja pikku hakkas aga rohkem inimesi ilmuma, mis on minujaoks imeline, kuna siis ma ei karda nii väga tantsida. Lõpuks kui mind aina tantsima kutsuti, olenemata, et ütlesin, et olen algaja, siis muutus tuju paremaks. Inimesed tegid muutkui komplimente (Komplimendid teevad alati tuju heaks:D) ja kui ladina mehed hakkasid sisse voolama siis pidu sai oma tõelise hoo sisse. Kell tiksus juba 2 öösel, kui rahvas hakkas lahkuma. Võin öelda, et sain tuttavaks iga teise inimesega ruumis. Nagu mu hostema ütleb: Salsas, Boogies või ükskõik, mis iganes Tantsupeol, on seal viibivad inimesed üks suur Tantsuperekond. Jah, nii see on! See on koht, kus mu saksa keel areneb samuti oluliselt. Kes oleks arvanud, et minu 2014 aasta suurte saavutuste hulka läheb ka Salsa!

Eelmisel reedel pidin ühe semuga kokku saama, aga ta pidi müncheni söitma viimasel hetkel, seega jällegi oli nädalavahetus algselt rikutud. Kell tiksus juba 8 ja siis emaga läks jälle jutt Discode peale ja siis ta ütles: Noh, pole hilja, vöime minna. Vöime käia erinevatel, et vaadata milline köige normaalsem. Nii, tuleme nüüd selle juurde,et MA KÄIN OMA HOSTEMAGA DISCODEL! Olen äge, olen.  Ma siis kohe jooksin ülesse oma tuppa ja hakkasin riideid valima. Valisin oma lemmik minikleidi, panin jalga uued kingad ja sukad. Tegin meigi ära ja valmis ma olingi. Vaatasime siis netist, mis täna toimub. Panime nimed kirja ja söitsime Salzburgi. Alguses otsustasime läbi astuda Red bulli lennu-ja muude masinate näituselt. Ta isegi näitas mulle kus Redbull elab. Siis läpuks läksime lennujaama discomajja, kus köige rohkem discosid. (Ühes majas) Alguses proovis ema mind suurtemate peole sisse smuugeldada. Köik läkski korrapäraselt, köik turvad olid päri, aga alati peab olema ju see üks. Me küll ütlesime, et olen oma emaga ja värki. Teda ei huvitanud. Aga ongi parem, et läksime 16+, kuna seal oli palju inimesi vanusest 16-40 :D Alguses oli natukene hirm küll tantsima minna. Aga kui inimesi rohkem sisse voolas, siis hostema juba tömbas mu kaasa ja ma pean ütema, et me olime disco kuningannad. Nii paljud kutsusid mind tantsima, (ma küll disco tantsu ei saaks nimetada tantsimiseks. sa lihtsalt kargad ja paned hullu seal). Köik tegid komplimente meile, et me liigutame oma puusi nii hästi. Pean mainima, et tänu salsale. Vahepeal tantsisimegi kahekesi keskel ja köik olid ümber. Aga mind enam ei huvitanud. Kohtasin venelast ka. Sain temaga tuttavaks ja muude suleliste karvalistega tutvusin. Olime seal kuskil kella 4 hommikuni ja kuna me tutvusime üheseltskonnaga, siis otsustasime järgmisesse kohta minna. Parkisime auto kuhugi ära ja siis hakkasime köndima kohta, nimega Whatsmann (?). Issand mu vaesed jalad. Nii pikk tee. Ja juba sellel teekonnal saime palju pilke, komplimente, tutvusi ja ma jällegi kohtasin venelast, kes pärit Siberist. haha. Lõpuks jõudsime sinna paika ja tuleb mainida, et ma pole kunagi nii pisikeses ruumis nii palju inimesi näinud. Me sönaotseses möttes seisime ühel koha peal, kuna ei olnud vöimalik liikuda. Seal olid 90% poistest lahedates ülikondades. Ma küsisin veel hostemalt: Kas me üldse tohime siin olla? Äkki mingi erapidu?! Me isegi ju sissepääsu ei maksnud, lasti lihtsalt sisse.  Löpuks otsustasime lahkuda, kuna seal oli tösiselt vähe ruumi ja köik vaatasid meid, imelik hakkas veits. Köndisime jälle ülipikka maa maha ja siis oli üks klubi 'AFTER FIVE´ nagu nimigi ütleb siis sinna minnakse siis, kui teised klubid kinni pannakse. See avatakse kell 5 öösel(hommikul?).  See oli 21+ pidu. Küsiti kohe, kas dokumendid kaasas, siis hakkasin nagu otsima ja ütlesin, et ei ole, autosse unustasin (oma autosse, hahah:D) ja ss küsiti vana ma olen. Me emaga ühest suust, et 18, kohe 19. Aga kunasee oli 21+ siis sisse ma ei saanudki. Mu ema läks korra sisse (ma pidin valvuritega ootama) et ühelt tuttavalt küsida, et ta tuleks ütleks valvuritele, et laseks mu sisse. Tuligi see tüüp välja (vanuses 21-25 vms) ja ütles valvurile, et laske palun mu tüdruk(?) sisse. Ta ei lasknud. phahahah. Kuna seal tol päeval oli just see valvur, kes polnud ta söber. Ma seal seisan, ootan ema, tasapisi hakkab külm juba. Inimesed muutkui lähevad klubisse, mul oli nii imelik seal seista. Ma pole kunagi ukse taha jäänud:D Igal asjal esimene kord. :D Mõni nooruk kes läks sisse küsis, et vana ma olen, ütlesin et 18. ja tüüp vaatas noomivalt valvureid, et lasku sisse, aga tüüp oli kindla ei-ga. Teised valvurid olid palju söbralikumad:D No igal juhul, kell oli nagunii juba hilja ja ma olin õhtuga niigi rahul. Ütlesin emale, et tavai söidame siis koju. Poole kuue paiku jöudsime koju. Ohjahh, milline elamus. Teinekordki!! Ja öelge nüüd, et emaga pole lahe pidudel käia. Paremgi veel. 

Päikest!

Oh  well, I know I promised to make a video, where I answer to your questions which u asked me in ask.fm AND I actually did it, but after watching them, I realized how much bullshit I was producing and then I decided that I can't put this online, but I will promise that I will do it whenever I got time. Luisa gave me her little camera. THANK YOU, Luisa. :)

November-Detsember, As I mentioned before, I had Salsa beginners dance course for 6 weeks. That was really fun. Can't wait for the next one.

December- Christmasmonth, last month of the year. With Family it gets better with every day. I am starting to get used to their way of living. I start getting friends. My exchangeyear starts to improve.

School... it starts to make sense. In Estonia my weaknesses were math and chemistry then here they are my strongest part. Who would knew that... Life, full of suprises... Physics- well, it will be bad forever. I just don't get it. In German literatuure orsmth lessons- I literally don't do anything, because it is hard even for native speakers. I understand in Spanish lessons more than in German.

 Before christmas Estonians have christmascalender, but I had 24 little cute christmas hats, every hat had some sweet/s inside. Also in germany, they celebrate snt Nicholaus day. So, I put a boot behind the door and next morning there were little presents inside. I got a big chocolate santa, earrings and one thing I don't know how to explain in english.

But 5-6 december are not over only with presents from snt Nicholaus. Here, in Bavaria, there is this weird tradition and I am going to introduce you that. Krampellauf. I would describe this that way: Monsters who you can call Krampus'es, run around the City and are beating you with animal whip. yeap, thats how it is. I don't know good words in english to describe that kind of tradition.

Their masks are three times bigger than my head, their costumes are usually made of animal coat, which stinks awfully. At first, when I heard about Krampuses, I laughed out loudly. That kind of tradition? Legal? No way. Well well well. Me, as an Exchange students, must try everything, because... *I like to live dangerously* :D. So, in the evening I went with Luisa and her friends to the City. Christmas market, if to be clear. And when I finally saw those creatures in real life, I almost pissed my pants of fear. They were horrible. They made horrible voice too.  They jump, ran, scare you. And if you show that you are scared then... they WILL find you and they WILL beat the hell out of you, so basically, I was dead kid. But I was much luckier than people who were known by those creatures, I guess many of them went home with bloody stripes or even worse. Also, those monsters draw your face black. I got it too, that was okey, no pain. lol. But beating- damn that hurts. Actually, there is rules too. As example, If you are injured somehow, then they must not beat you, or if you are or hold a child, or a glass. Well, that last part didn't go so well with me, my wine flew all over the place. It all happens around 8-10 at night, so it was quite dark already. I was so scared that always when I saw one of them, I grabbed from random persons hand. That was awkward but also in that way I met many new people, because everyone tried to calm me down. Well, that tradition IS super weird, but in that pain there is strange fascination as well. I definitely want to repeat it one day.

Second, extremely strange tradition, I found out couple days ago, is Winterchasers (?). all I know about it is that punch of men, gather middle of nowhere and start to do their thing, which doesen't make sense at all. They have shining star next to them, but yea.... I can say only one thing- Bavaria!

I never liked cooking. When I was a little girl, then I always said to my mother, that I will be rich in future and then I will hire a maid for me, who will cook and clean and all this stuff. Lazy ass as I am. But in my hostfamily my hostmom just makes me to cook, and you know what, I am still alive. It's not that bad. I made delicious cookies and chocolate cake and delicious food with potatoes and ohter good suff. I guess, when I am back in Estonia then I will cook all summer to my mother, to introduce food which my hostmom made. She is an excellent cook.

I get exact amount of money every month, so I need to be a bit careful with that, cuz its not a big amount of money. Christmas was coming, so I needed to make presents. (oh, I don't like it) SO, i opened pinterest and tiped in DIY (Do it yourself) and I had a lot of trouble making them and in the end I could screw up half of them. So people who got presents from me were sabrina and Nicholas, and I made cookies to classmates. And my hostmother,father got selfmade present as well.

Rudolf ( ex-Exchangestudent in germany) came to visit his hostfamily christmas-new year period. I met him and stayed over night at his hostparents house and so did he in my hostparents house twice. He came with me and my family first time mountainskiing. It was kinda first time for me as well. At first I was sure, that Oh it can't be that hard. I have medals in crosscountryskiing, how mountain skiing can be that different.?.. well, I guess  I tasted the snow a lot and I guess in the end I was skiing WITHOUT skiis more than with skiis, because they somehow came out after every falling and were laying down 5 metres away from me. But it was still super cool and I want to do that again. (I mean skiing part, not falling :'D)

If you are interested how is my German language, then... eee... hmm.. well, it could always be better? :D Let's say 50:50 is my German. I can understand 50 percent and I can speak 5o%. If someone is saying something in German, and I don't understand then I ask to explain it in German, because I understand longer sentences better than short ones. I think I can talk pretty good, I just have lack of confidence, because with Roxane, I can speak about everything, basically. Then I understand everything and she understand me....most of times. :D With her I get better practise than with couple months being in Germany.

 One time, being out with her, I saw FIRST time in my life, the falling star. We were in the dark street, basically lost, and one moment I stared heaven like weirdo. She was asking, like what the hell are u doing, halloo, Õnne!!! I was in that one position about minute and then I said: I think I just saw falling star. OMG. and then I started to dance happily. So little things can make my day!

 In the last schoolday was shining the sun and it was warmer than usual. We didn't have lessons. I went to school, first lesson was missing (great- I could've sleeping -.-) and from second we needed to go to the gym and watch volleyball tournament between teachers and students. Teachers played quite well. It was fun to watch how religion and German teacher were teasing each ohter like two little children. When one of them did a mistake then other was angry, like what the hell are you doing.

 Finally new years eve. We planned already month ago that we will go to big salsaparty in Salzburg. Tickets were bought before. As we arrived, they asked our name and then said: Yes, you are in the list. (like in the movie :D) There were buffet of food which I couln't enjoy really, cuz there were most of thing spicy. :(( As soon it got near to 12 o'clock, we all went to terass, and everyone got champange and when clock were 00:00, then everyone screamed happy new year in every possible language. There were nice fireworks. After, we went back inside and then danced till 2-3 o clock (?). My legs, oh my poor legs.

Next day I decided to watch again Lord of the rings extensed parts. There were 6 CD-s. I started about 12 o clock and finished about 1 at night. Next, Harry Potter?:D Will be fun.

This Friday I should've been with my friend, but he couln't come so in the last minute we decided with my hostmother that we will go to disco. Yep, can you imagine that? So we did. We went to airport disco and I think we ruled the disco. We danced with many people and many people were watching us which were strange in one point. I met punch of people there and we left about 4 o'clock or so and we decided to move another place. SOme place, called watsmann (?), well I've never seen such a small place with so many people inside. There were 90% boys in smockings, it wastotally cute, but it was a little too crowded, so we couldn't even move there. So we walked back. Oh god my legs. WE tried to get in place called After Five. (Well already becauseof that, that in the street every person from who we received compliment, said that we definetely should go there) So we did, only problem was that it was 21+. I didn't know so even if I said that I am 18 then I couldn't get in. But it was already almost half six in the morning, so we decided that we will go home. It was such a pleasure to go out with my hostmom. She is cool and I totally want to repeat it, because... well.. you don't go everyday to discos with your mom, right? 

Muah :*
Mu klassivend, parim söber koolis. Nicholas


Krampellauf. Siis kui mu nägu veel puhas oli

siis kui ma tutvusin uue inimesega ja nägu ka juba süsiga koos





Jõuluhommik



Jõulukingitused perelt. Ärge riivi üle naerge eks ole:D

Minu kingitus hostperele. see on päriselus jumala suur. see joonistus iseenesest on A3

minu esimene kord...

...siis kui pro olin veel

...teinekord, kui enam polnud

uusaasta




salsa silvesterparty

siis kui üks päev ilm mõtles, et tavai teeks 21 kraadi sooja ja kaotaks lume. Mulle sobib.

minu sättimised pidudeks,tantsudeks

TÄNA HOMMIK, vaade minu aknast

Mina ja Roxanne

MIna-Sabrina-Lara

Katja-Mina-Vika (vene tüdrukud klassis)

Taga on Alex. Väga tore klassivend.


Nojah.

Valisime köige mitte hirmuäratavama koletise,kelle mask oli suht väike


Et vetsu saada, pidi automaati 50 senti panema. Läksime kahekesi sisse korraga, sest meile meeldib olla rebel. :D

Siis kui emaga discodel käisime.

Kingitus Sabrinale- isetehtud

Isaga



Võrkpalliturniir kooli viimasel pöeval

Raamatu sain klassivennalt ja dušigeelid Sabrinalt

Õhel salsapeol

Kvaliteet on halb, aga nii ongi parem. Mina koos oma lühikese uue söbraga.

Latiino inimesed on köige lahedamad inimesed maailmamunal

Ja muidugi ka inimesed Aafrikast:D



Olen äge, olen. Seal toimuski salsa silvesterparty

Selline nägi ta sees välja. (Ruum, kus meie olime)

Mina: Oota, mina vä, pilti vä, ma pole valmis ju


Õhtu parim pilt. Kõrval on mu hostvend ning ei, ta ei vaata sinna, kuhu tundub, et vaatab

Ilus Terrass

Ilma inimesteta

Ma seal taga lehvitan oma roosa seelikuga:D

Sorri et nii suur vahe tuli sisse. Võib olla kunagi laen ma kaua oodatud video vastustega teie küsimustele. Palun esitage rohkem. Mul hetkel mingi10 küsimust ainult.

I promise that next time I post something, will be soon. I want to upload finally a video I promised, but pleaseask me more questions about EVERYTHING. My ask.fm link you can find in my blog.

Tschüss










Design e código feitos por Julie Duarte. A cópia total ou parcial são proibidas, assim como retirar os créditos.
Gostou desse layout? Então visite o blog Julie de batom e escolha o seu!