.

PS!

Küsige mult kommentaaridest ükskõik mida ja ma vastan hiljem. Võib esitada ka lambiseid küsimusi. :)
või küsige mu askist näiteks: http://ask.fm/Eestitydosaksas

Aitäh! Danke! Merci! Gracias! Thank You!

3. november 2014

Ma peaksin end nurka panema, et ma pole eraldi postituse nendest teinud. Inimestest, firmadest, tänu kellele ma üldse siin olen. Kuid arvestades sellega, et need esimesed kuud pole just lust ja lillepidu olnud, siis ma pidin ootama hetke, mil kõik hakkab tasapisi omadele kohtadele langema, et tõesti südamest tänada mu suuri toetajaid.

“I guess I should be thankful. Full of thank. But what is thank? I can't eat thank, so I know my stomach isn't full of thank. I can't smell or breathe thank, so I know my lungs aren't full of thank. I'm not even sure how much thank I could fit in the trunk of my car. But I do know one thing. It's much easier to give thanks than something that actually costs money to give.” 
 
Istun perega nende mägimajakeses, mis oleks palju mõnusam elamus, kui siin sees poleks külmem kui väljas. Mul on paks pusa seljas ja sokid jalas, kuid sellegipoolest võiks soojem olla. Siin olles on mul palju aega olnud mõtiskleda 'kõige' üle. Kas see vahetusaasta oli seda väärt? Kas mu julm vaev raha kokkukraapimisega kannab ka vilja kunagi? Kas, kas, kas... Ma ei oska öelda kindlat vastust, kuid mu mõte siiski kaldub jah poole. Praegu on raske, ON, kuid kui nüüd mõelda, siis ma tulingi ju vahetusaastale selleks, et saada hindamatuid, ainulaadseid kogemusi, mida saab nii palju ja sellise ajaga ainult vahetusõpilasena. Ma tegin kõike seda selleks, et pöörata oma elus täiesti uus ja puhas lehekülg. Et pritsida vähe teisi värve oma ühetoonilisse ellu, mis enne oli rutiin, enamasti pööreldes ümber kooli ja kodu. Ma tahtsin ära sealt. Tahtsin avastada maailma ja teadsin, kas nüüd või mitte kunagi.
Kuid kas ma mõtlesin, et need kogemused saavad olema ainult head? Muidugi mitte, ma olen alati teadnud, et pole head ilma halvata või vastupidi, kuid andnud endale käsu mitte illusioone luua, ma siiski lõin. Väikeseid, kuid piisavalt suuri, et nad mu hiljem rajalt maha võtaksid. Usun, et ka paljud teised tegid seda. Inimestel on ikka ja alati mingid ootused, suured või väikesed, kuid on.
Siis ma mõtisklesin ka selle üle, kui mul oleks praegu kõik hästi. Kui ma oleks leidnud kohe alguses punt sõpru, kui mu pere oleks väga rikkas, kes oleks mind täiesti ära poputanud.Kui mul oleks kari poisse ja tüdrukuid imetledes minu järgi jooksmas.Kui mul endal oleks palju raha laristada.Kui ma oleks keele kohe nädalaga selgeks saanud ning kui koolis oleks mul läinud paremini kui teistel... Kui, kui, kui.  Kas siis pärast aastat oleksin ma midagi juurde saanud? Uued sõbrad, lisa perekonna, paik kuhu alati naasta... jah, kõik on tore ja ilus, aga kuhu jääb vahetusaasta põhimõtte? Kogemused`? Kogemused, mis panevad sind tundma madalamana kui muru. Tundma end lootusetu hakkatisena. Tundma, et kõik on võimatu. Kogemused, mis koguvad sinusse jõudu, mis ühel hetkel aitab su kahele jalale. Kogemused, mis aitavad sul hakkama saada situatsioonidega, mis enne tundusid täiesti võimatutena. Öeldakse, et halvad kogemused õppetavad kõige rohkem. Ja minu enda lemmik lause, mille kuskilt välja kookisin on: ,,Enne peab pimedaks minema, et näha tähti!''
 
Kui ma naasen Eestisse ja kohtun oma suursuguste toetajatega, kes siis kindlasti küsivad:,,Mida vahetusaasta mulle andis? Siis mina küll ei soovi vastata nii: Sõpru, perekonda, lõbu, pidusid, erinevaid riike, vaatamisväärsusi. Kui ma oleks üks nendest, siis ma tõenäoliselt tunneksin, kuidas kogu usk mu toetatava vastu kaoks. Ma tunneks nagu ta oleks mind reetnud ja kui naiivne ja loll olin mina, et toetasin. Eriti siis, kui ma ei küsinud midagi vastu, kui toetasin. Kuidas need uued sõbrad, tutvused, pere NEID aitab? Kui mitte otseselt neid, siis meie ühiskonda? Mind aidates loodavad nad vähemalt, et minust sirgub kasulik vili meie ühiskonnale. Kui mul oleks siin kõik lust, siis koju tulles ei saaks ma endale nii suure uhkusega pai teha, kuna kõik toodi mulle kuldsel kandikul ette ju.
 
Vähemalt pärast kogu seda vaeva ja viletsust, olenemata milliseks mu vahetusaasta kujuneb, saan mina tagasi tulla Eestisse uhkelt, teades,  et ma pidingi selle pimeduse ära ootama, et näha neid tähti, mis mulle alati säranud on. Ma tahan ka, et mu enda sponsorid minu üle uhked oleksid. Ma tahan, et nad ei kahetseks, et nad mind toetasid.
 
Seetõttu tänan ma kogust hingest ja südamest oma toetajaid ja toon välja need, kes lasevad oma nime kirja panna:
 
SUUR-AITÄH Hanno Kross + Estonian Golf and Country club! Tema oli punkt mu vaevale. Tema aitas mul kokku kraapida selle viimase, mis mul puudu oli. Tema abi oli mulle ka ühtlasi suurim. AITÄH!
 
SUUR-AITÄH AJ tooted AS! Tema oli minu lausealgus, kes oli mu esimene ja pean mainima ka samuti suur toetaja! Tema pani mind endasse uskuma, et ma võin ka tegelikult selle kõigega hakkama saada! AITÄH!
 
SUUR-AITÄH SPLITTER OÜ! Temaga mul kahjuks ei õnnestunud kokku saada suvel ,kuid ma parandan selle vea kindlasti siis, kui tagasi tulen. Ta toetas mind samuti üpris suurelt ja tema toetuseta oleks mu vaev paljupalju suurem ja pikem. AITÄH!
 
SUUR-AITÄH! Diana Mikita! Siinkohal tahaksin veelkord tänada Hannot, kes mind soovitas Diana-le. Olen vaid paar korda meili teel temaga rääkida. Tal oli käsil just üks film. Ja ma loodan väga, et tagasi tulles leian ta ülesse, et teda isiklikult näost näkku tänada. Ta toetas samuti mind suurelt!!! AITÄH!


 
Rahaga toetajaid oli paar tükki veel, kuid üks tahtis anonüümseks jääda ja teistega ma ei saanud ühendust. Nad olid tõenäoliselt kellegi poolt soovitatud. Toetasid väiksemalt, kuid nende abi oli siiski hindamatu minu jaoks.
 
Ja nüüd sooviksin tänada eraldi ka kaht inimest!  Inimesed, kelle abi oli minu jaoks niivõrd hindamatu. Kelleta ma poleks leidnudki tõenäoliselt neid sponsoreid!
 
Suur-Aitäh Terje Kruup! Ta on osa YFU organisatsioonist ja just tänu temale sain ma omale paar head sponsorit!! Võib olla ma polekski vahetusaastal, kui poleks Terje Kruup-i, kes mind niivõrd palju aitas moraalselt.
 
SUUR-SUUR AITÄH värskele vahetusõpilasele Rudolf-Gustav Hanni-le, kes oli samuti Saksamaal. Kui poleks meie hilisööni arvutiga jamamist, poleks mul seda raha koos! Ka tema sai kogu raha kokku sponsoritega ja ta andis mullegi paar nippi, kuid see vajas ka arvutiga jamamist. Tema oli siis Saksamaal ja mina Eestis, niisiis kasutasime miljon programmi, et saada vajatud tulemus. Ütleme nii, et täiesti välja ei tulnud see, mis oli vaja, kuid see vähene, mis õnnestus, läks kümnesse. Tänu tema arvutikasutamisoskusele ja minu headele taotlustele, panime üks ja üks kokku ning saime võrratu tulemusele, mis võimaldaski mulle selle, et istun nüüd Saksamaal mägimajakeses nautides oma koolivaheaega. See noormees on siiamaani mulle olemas ja mõistab mu läbielamisi. Veel naljakam on asjaolu, et elan samas piirkonnas, kus elas ka tema. Poleks teda, poleks mul nii palju usku endasse. Poleks teda, oleksin ma võib-olla juba kodus tagasi.
 
Muidugi olid ka teised, kes toetasid moraalselt, aga ma loodan, et keegi ei tunne end halvasti, kui toon välja just need.
 
SUUR-AITÄH! Kõik hea, mida olete teinud, tuleb teile tagasi kümnekordselt. Ma luban! Ma luban, et minust tärkab hea ja kasulik vili ühiskonnale! Ma usun endasse, sest Teie usute minusse!


0 kommentaari:

Postita kommentaar

Kurda...:)







Design e código feitos por Julie Duarte. A cópia total ou parcial são proibidas, assim como retirar os créditos.
Gostou desse layout? Então visite o blog Julie de batom e escolha o seu!