Õnne Saksamaal. Year in Germany: Liiga palju kõike korraga

Ohjahh. Millest alustada? Heast v halvast? Traditsiooniliselt alustatakse alati halvast, kuid hell no, ma alustan heast, kuna hetkel on mul hea..veel ainult mõned tunnid.

Nagu ehk olete suutnud välja lugeda, siis elan Hostema ja Hostõega. Aga reedel sõitsime Rostock-i 'meie' isa juurde.Ehk minu Hostisa juurde. JA TEATE KUI SUUREPÄRANE SIIN ON?! See on nagu puhkus Spaas, relax. Ta isa on hästi rahulik, kes pole nagu tüüpiline sakslane punktuaalsuse osas. Kui hostisa ütleb 10.minuti pärast, siis võin julgelt sättida end diivanile ja passida netis, kuna heal juhul tähendab see poole tunni pärast. Aga mulle meeldibki ta rahulikus ja heasüdamlikus. ta ei nõua mult miskit ja laseb mul olla ja teha, mis taha ilma judgevate pilkudega.

Nagu ma mainisin ta punktuaalsust, siis reedel ilmus ta kohale pool tundi hiljem ja siis me mõtlesime, et teeme söögipausi Burger Kingis (LÕPUKS SAIN ÄRA KÄIDUD KOHAS, MIS 10MIN KAUGUSEL MUST, AGA HOSTÕDE KUNAGI EI VIITSINUD, NAGU WHYY) aga nagu alati, kui ütlesin, et ei taha vürtsikat, siis sain vürtsika burgeri, aga kõht sai sellegipoolest üli täis. Pidime suht kell 6 juba sõitma hakkama, aga hakkasime 7 ja jõudsime kohale pool 9 õhtul. Ta on hambaarst. see normaalne, sest mu hostõe ema ja ema vend ehk hostõe onu on hambaarst ja see nii normaalne, et neil kõigil samasugune Wolkswagen universaal. Täitsa normaalne happy family ju. :'D

Niisiis hostisa elab majas, kus ta ka töötab. Ja see maja suht ilus väljas. Kena arhidetktuur. Kui ma väljendasin neile oma imestust, siis vaatasid mind suht kahtlaselt. Nagu ok, eestis ei ela igaüks majas, mis näeb välja nagu migni maja Tallinna vanalinnast. Ta elab korteris muidu. Maja mingi 3 korruseline ja neil ikkagi lift. Hostisa elab siin üksi. Korter kolmetoaline 100ruutmeetrit ja hästi hubane ja ilus. Kõik üõrand v.a köök ja vannituba ja esikutuba on kaetud vaibaga. Pehme mõnusa vaibaga. Me hostõega seatsime sisse end suures toas, kuna seal oli üks voodi ja mulle toodi mega pehme madrats, mis kohati oli liiga pehme. Ma armusin siinsesse tugitooli, millel saad tõmbata jala osa ülesse ja siis nöörist veel tümmates läheb selja osa alla, et sa nagu pikali. No superlux.

Järgmiseks päevaks magasin ülepikka aja niiii hästi end välja. Avasin juba silmad kell 10 japolnud üldse unine. Õde magas veel, seega ma lihtsalt lamasin, aga nii hea oli olla. Ma ei tea, miks ma magasin nii hästi välja, aga jahh magasin. Ja siis sõime hommikust mingiaeg. (tüüpiline saiatuur). Siis oli aega enda sättimiseks. (toon uuesti välja isa punktuaalsust, loe: aega sättimiseks oli palju) Käisin pesus ja esimese korraga said juuksed puhtaks. omg. Lõpuks saime uksest välja ja sõitsime ühte linna, mis asus tunni aja kaugusel. Jällegi läksime tooma välja mu nõrkuse: poodlemine. Uus linn siiski. Ma saanud sellevist oma emmelt. Kohe kui uues linnas, siis ei saa minna tühjade kättega tagasi.

Jõudsime kohale, see oli suht sadamalinn, hästi ilus. Alla panen pildid ka sellest. käisime poodlemas siis (see nägi samuti välja nagu Tallinna vanalinn, ma mõtlen just see, kuidas tänavad seal kujunevad) Niisiis käisime poes. Ostsin rinnahoidjad, mustad kootud põlvikud, mille üle ma nii uhke olen. Talvemütsi 3 eurise, roosa, mis on samast materialist nagu mu roosa sall. 1.eurosed kõrvarõngad ( vabanduseks toon selle, et äkki mu kõrvaaugud kasvavad kokku, sest ma ei võtnud ühtegi kõrvarõngast kaasa. lol) 1 eurise pikka kaelakee. SEE JU MAKSIS AINULT ÜHE EURO. dont judge. ja siis selle värgenduse, mis paned krunniks juustesse. Ma unustasin enda oma koju ja seal poes maksis see ka ühe euro. Teistes maksab see 5 euri v isegi 7, niiet kasulik ost. Kõige kallim ost olid teksapüksid, aga mul oli vaja neid. Heledad teksad lähevad tihti mustaks rattaga sõites. Teised sinised mul vahepeal ju pesus. Ja retuusid läksid katki, niiet täiesti õigustatud ost. Tume sinised lahedad kitsad teksad. Ma raiskasin suht oma sularaha kuna ma ei julgenud eriti pangakaardilt raisata. Sorri emme.

Pärast ostlemist saime uuesti isaga kokkulepitud kohas (tegelt algselt pidime teises kohas kokku saama, aga see on ju tema, tüüpiline) ja sõitsime edasi Varnemünde-sse. see on kuurortlinn. Läksin kohe jalgadega vette ja nii soe vesi oli. Seal olid isegi mõned ujujad ja paljud surfarid ja muud sõitjaid. Palju hotelle ja sadamakohvikuid. Lõpuks otsustasime seal süüa ja nagu alati oli snitsli söömine vaevaline, kuna antakse nii suured ju, Kõht sai mega täis. See ka mul selle nädalavahetuse juures meeldis, et ma ei pidanud taimetoitlane olema. Lõpuks hakkas hämarduma ja kohutavalt ilus oli seal ja siis läksime autojuurde ja sõitsime koju. Kella 10-11 paiku õhtul olime kodus ja ma istusin vaiba peale, laadisin oma telo ja veebisin oma musimopsi Sannuga. Sai jälle palju naerda igasuguste lolluste peale nagu meil kombeks.

Täna magasin ka suht välja. Sõime hommikust ja käisime siin lähedal oleva järve ääres, mis oli ka jumala ilus ja see koht kus ta elab näeb ka välja nii ajalooline ja ilus.Nendejaoks on see tavaline. nagu ok, laske mul nüüd imetleda...:D

Hetkel istun oma lemmaris tugitoolis ja kirjutan blogi.

Nüüd räägin halba ka. Räägin pommuudise. Ma vahetan pere. See on nii hea kui halb. õtlen kohe ära, et MINA POLNUD ALGATAJA!!! Igastahes olen seda arutanud oma eesti emaga muidugi ka, et nad siin taimetoitlased ja ma jään nälga siin, aga ma siiski ütlesin, et elame ja näeme, ma siiski ei taha vahetada pere, et see pole kerge protsess ja proovin edasi, aga ükspäev kui seda arutasin, siis sama päeva õhtul nagu oleks mu hostema meie juttu kuulnud (tegelt ei sest ta ei saa eesti keelest aru) ulatas mulle lauatelefoni ja ütles, et YFU hamburg helistab. Ma võtsin vastu ja seal rääkis üks naine, kes soovis minuga jörgmine päev kokku saada ja noh niisama rääkida, kuna liiguvad jutud, et ma ei tunne end hästi. Pärast telefonikõne läksin alla telefoni ära viima ja ütlesin, et mulle helistas see ja tahtis seda ja et ma ei tea põhjust, et homme saab teada võimidagi. Ja siis hostema ütles, et ta teab põhjust: Ma ei leia teed sinu südamesse ja ma arvan, et nii on mõlemale parem, kui vahetad perekonda. (lahe selgitus küll) Mul oli shokk, ma ei oodanud seda temalt. Ma hoitsin oma pisaraid tagasi. Kõndisin tuppa ja hakkasingi nutma, et nagu mis praegu juhtus just... Pidin samal õhtul nendega veel õhtust sööma (väga oli tuju kah nendega koos veeta pärast kuuldut eksole.) nemad tegid näo nagu midagi praegu just ei juhtunud ja õde oli ka tavaline. Nagu aitäh, am I the only one who is going throught the mental break? I guess so.

Järgmised päevad on minujaoks suht ebamugavalt möödunud, ma ei tee isegi enam põsemusi hostemale vaid lihtsalt ütlen tere ja head aega. Ma ei suuda lihtsalt. Tema ja õde ikka sama normaalsed edasi.

Sain järgmisel päeval selle asenduskontaktisikuga kokku, kellest polnud nagu üldse abi. Ma olin suht mad hiljem, sest ootasin nagu midagi enamati, mitte 'läbi lillede' maha tegemist. Jah, ma tean, et tulin Saksamaale, kus on normaalne süüa tonnideviisi saia. (aga kas see on väga eba okei, kui ütlen, et kas ma tohiksin seda vähem süüa?) Jah, ,ma tean (nüüd), et Saksamaal hästi palju taimetoitlasi. (aga kas ma pean nüüd nälgima ja sööma neid juurvilju jälestusega, et ainult austada vahetuspere ja unustada totaalselt enda heaolu?) Jah, ma tean, et ma tulin Saksamaale ja pean Saksa keelt õppima ( aga kas on palju palutud, et minuga saadetaks rääkima mu heaolust ja muredest inimese, kes valdab inglise keelt vähemalt suhtlustasemel?) Kas seda on tõesti ülipalju palutud, kui jah, siis ma ei tea, kuidas ma seda kõike nautida saama hakkan.

Hostõele olen ka korduvalt öelnud, et ma olen otsekohene inimene niiet ärgu kartku ka mulle näkku öelda kõike. Ta proovib olla nii sõbralik kogu aeg, et see ajab mul juba südame pahaks. Nagu ma näen ju su näost, et see häirib sind. Ütlesin talle, et kui tal vaja mu abi koristamises, siis öelgugi, et me hakkame korristama, et sina koristad seda ja mina seda, mitte nii: Ma pean koristama ja kui sa tahad, siis võid aidata ka mind. Karta on, et ma ei tahaks, kuna ma laisk ja ma tean, et ma pean, seega issand palun ära feiki oma rahulolu. Sest mõni asi, mis on minujaoks uus, siis ma pruugingi jääda sind uskuma ja arvangi, et see on normaalne, kui ma ei tee seda v ei taha toda.

Oeh jahh. Kõik sõbrad ja klassikaaslased, kes teavad on kurvad, et pean peret vahetama. Vähemalt nemad ütlevad: Ohh, nad ei tea, mida räägivad, sa sõbralik ja hea ja lahe. Aitäh aitäh.:))Nad on kurvad, kui ma pean kooli vahetama, veel rohkem, kui linna. Kõik hakkavad rääkima kõikidega, et välja selgitada, kas on ehk keegi siit, kes tahaks mind. ma kodutu, jou. Kuulutus: Minu nimi on Õnne. Otsin kodu. hahahahah :'D aga YFUst öeldi, et 1-2 nädala jooksul leitakse mulle pere.

Tegelikult pidin rääkima veel tunnikogemusets 6.klassiga. Meie kooli vetsudest ja muustki,aga kirjutan järgmine kord sellest. Nüüüd pilteee(kuna siin nii hea wifi, et peab võimalust kasutama)